esmaspäev, 13. oktoober 2014

Ka"isin tuuril- Postiljoniga eraldatud piirkondades.

Eile siis pikk paev postiautos- peaaegu amfiibautos- mitusada km koos posteljoniga, kes on yhtlasi ka ekskursioonijuht. Vaadata oli muidugi, aga 10 tundi infot, mida juht vahetpidamata jutustas, jai kohalikku dialekti ja slangi tottu saamata. Eks siis tule lugeda. Lopuks lohkes autokumm ja teine kumm sai augu. Nagemata jai seetottu Maalitud Korb. Tee oli kogu aeg pinnastee, tolmas ikka omajagu.
Meie ekskursioonibuss:

Laupaeval käisin adventistide maa-aluses kirikus. Pastor oli Uus- Meremaa maooride seast, energiline ja rõõmsameelne, vaata et tõuseb lendu. See-järel kaisin kuulsas Krokodilli Harry maa-aluses elamises. Harry oli lätlane, nüüdseks surnud. Enne siiatulekut tegeles Põhja-Austraalias krokodillide püüdmisega. Siin oli hipi, ja elumees, opaale leidis ka kuigipalju. Aga elamine üsna avangardistlik, mugav muidugi.


Ja pühapaeval (kirikus sai eelmisel päeval oldud) tegin kaasa tööpäeva opaaliväljadel. Kopaga püstiseid ja muu kujuga maaproofiile avades ja opaale otsides. Mina opaale ei leidnud, kõik yhtmoodi pruunid... tihti saab kividel värve näha üksnes neid vette pannes (eelnevalt pestes).
 Osad teised väljad olid justkui tumepruunidest õlistestst läikivatest põlevkivi tükikestest koosnevad.
Coober Pedy on nagu muudki maailma paigad, aina väheneva elanikkonnaga. Noored lähevad ära, jäävad mõned vanainimesed. Ka naised pagevad kergema elu peale, isegi kui olid siin abielus. Noori paeluvad suured linnad ja rikkad riigid... Elu on kõrbes liiga raske, temperatuurid kõrged. Ja ürginimesed kõnnivad su aiast läbi. Taimekasvatus on ränk- tuleb kastmisveeks varuda viimane kui musta vee tilk.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar