Kojusaabumine

Lend AirAsiaga Phulet- Bangkok oli ainus, kus mul oli tõsine mure käsipagasi kaalu pärast. Odavaima piletiga võib olla ainult 1 kott, kuni 7 kg. Mul 3 kotti. Seekord tulid töötajad varem, ja tõid kaasa ranged kuulutused pagasist. Siis aga teatati, et lend hilineb 40 min. Pagasiuurimiseks õnneks ei jäänud aega.
Siinsetes lennujaamades on palju orhideesid:

Öömaja Airport Hostelis oli kehv. Mu meilile tuli teade, et pangakontolt läks maha 100 % esimese, ainsa öö eest. Kohapeal aga taheti uuesti raha. Kui tõesti 2x võeti, siis oodaku vaid!
Pikk 12-tunnine lend Bangkok- Stockholm läks päevasel ajal kenasti. Sinna sõidab alati täis lennuk (lääneriikide mehed- enamasti vanemad mehed- sõidavad Taisse naist või armukest otsima, elu on siin odav, ja nii jäädakse pikemaks), tagasi  pooltühi, seega said kõik soovijad pikali magada 3-l kõrvuti istmel. Väga mugav lennuk, tellid toitu jm. enda ees olevalt ekraanilt, maksad ise sealsamas ekraanil kaardiga, wifi jm. olemas... Mu nuti arvas küll heaks sel ajal streikida, jäigi lennuaegne wifi proovimata.
Stockholmis jõudsin kenasti laevale, ülikiire expressrong viib kesklinna, sealt metroo, siis 700 m. jalgsi laevale. Aga laev rappus ja nagises (nagu ka lennuk), wc poti põhjas loksus vesi, vist oli torm. Uni niisiis kehv. Ühiskajut, teine naine oli 5 ülisuure kohvriga. Laevas vea pagasit kui palju tahad.
Laevalt nr.2 bussiga bussijaama, sealt kiiresti Tartu bussile. Ja ongi kodu!!!
Nädala pärast lendan Hurghadasse, sealt jätkan oma Hurghada-blogi. Ja kui aega saan, täiendan teisi blogisid ja lisan neile pildid.

Lend Adelaide- Kuala Lumpur-Phuket

Peaksin need lennud saama tehtud paevaga, ja magama õhtul korralikus hotellis.
 Onneks  on lennujaamades tasuta wifi..Ja laadida saab telefone ka. Enamik noori kõnnib kõikjal, ninapidi nutitelefonis.
Phuketis olin oomajal Airport B/B-s. Kuna asub lennujaamast u. 4 km, on omanikul hea klientide meelitamiseks tuua- viia nad tasuta lennujaama. Siin on 3 või 4 luksuslikku tuba, ilus ümbrus.

Asukoht oli merest siiski u. 2- 3 km, ja seegi rand Rahvuspargi tõkkepuu taga, seega enamasti tasuline. Vihma sadas sageli, sain soojas meres olla u. 40 min., siis hakkas külma vihma pähe sadama. Tulin ära. Toidud olid asulas maitsvad ja odavad. Pärast läks ilm paremaks, aga tagasi minna polnud tahtmist. Phuket on Vene maffia keskus Tais- pealinna korrakaitsjad siia ei pista oma nina, ja kohalikud ei sega end venelaste tegemistesse. Lisaks on Phuket Tai kallimaid piirkondi.
Siinseks uudiseks on hiina tööliste sissetoomine ehitustele:

Tänavatel on elektrijuhtmete rägastikud. Euronõuded ehituse ohutustehnikale on olematud: tellingud on eriti ebakindlad.
 Lennuajaks saingi tasuta autoga lennujaama ja kenasti lennukile.

Adelaides oopaev enne kojulennu algust

Saabusin just bussiga. Soita tuli 12 tundi. Joudsin ka oma broneeritud hostelisse MY PLACE.

 Receptsioon pole veel avatud. Kellelegi on toa voti jaetud ymbrikus. Mul aga tuli tuba oodata umbes 2 tundi. Sain küll lisa- hommikusöögi ja ka nuti toimis wifis talutavalt. Aga öine bussisõit oli piinarikas, tahtnuks magada.
Toad olid kõik aknata, v.a. üks- retseptsiooni juures, ja vastu tänavat. Sellesse oli meelitamiseks ka tv pandud, aga otsustasin siiski aknata, laia voodiga toa kasuks. Retseptsioonis on pidevalt valjult kõnelemist. Oli pesumaja lähedal ka soome saun, aga seal pidin ära külmetama- küttekehad olid vaevaliselt soojenevad.Tubade laes oli poolläbipaistvast plastikplaadist "aken", kust tuli päeval valgust.
Jalutasin linnas vihmahoogude vahepeal.  Tube on u. 9, aknata. Aga ma lykkasin laeplaadi paigast ja niimoodi sain varsket ohku. Lennujaama mineva bussi peatuseni on 150 m. Osa hosteli noortest käisid ehitusel tööl- pole kerge see WH viisaga noorte elu. Kui veidi teenitud, minnakse tripile või laenutatakse ühiselt auto.

Opaalimiljonar

Eileohtune buss Adelaidi lagunes Coober Pedy bussijaamas, juht jai ootama mehhaanikut. Kysisin, kas saan pileti ymber teha jargmiseks ohtuks. Tegingi nii. Ja veel yks paev mu lemmiksihtkohas!
Sain tana hulga infot opaalipealinna kohta. Algul kaisin maa-aluses katoliku kirikus:

Kirik seest:

 Seejarel raakisin onneliku siia just ymberasuja naisega, siis maa-aluse raamatupoe juhatajaga kohalikust elust.
Ja siis astusin kesklinna opaalipoodi, kuhu varem polnud sattunud. Selgus, et omanik on venelane, kes on siin 12 aastaga saavutanud majanduslikult koikidest koige rohkem. Ta raakis kogu oma eluloo ja eduloo, jattes aga markimata, et peamise rikkuse toovad talle katte aborigeenid.

Nad teavad, kus leidub opaale, ka enda leitud opaalid myyvad talle kui oma sobrale ja aitajale. Vastastikuse kasu printsiip. Ka koigi muude siinsete elanike ja opaalikaevuritega oskab ta labi saada... Kummaline, kuidas rikkus koguneb ja koguneb mingisse yhte kohta... Ja sama inimene oli algul Austraalias lihtne vabrikutööline, kes kaalus Venemaale tagasipöördumist...Teised seal kõrval saavad vaevalt ots-otsaga kokku... Väga paljud aga vaesuvad hoopis, sest enne opaalide leidmist on tavaliselt vaja investeerida masinatesse (rentida neid sadade dollarite eest nädalas).
Elu on keeruline, aga samas ka huvitav. Et jääda inimeseks igasugustes olukordades, selleks pole mingit rikkust vaja.

Paev Coober Pedys.

Kaisin maa- aluses Serbia ordodoksi kirikus. Kyll ikka vaimulikud saavad hea hariduse- oskavad paljusid keeli, orienteeruvad maailmas ja inimestes...

Ka Tomi töötavas Opaalikaevanduses, aga see oli lõunavaheajal, ja vist on turistegi nii vahe, et üksikturiste  polegi mõtet sisse lubada.

 Võibolla proovin veel pealelõunal sisse pääseda. Osa maa-aluseid kirikuid on ka yle vaatamata. Aga linnas rahvastik aina väheneb... Varsti on see linn ainult aborigeenide päralt. Neid paistab aina juurde syndima. Ja riigis toimub nende igakylgne harimine ja ilmaeluga harjutamine (ning ka tasuta ülalpidamine)
Ohtul istun oise bussi peale ja sõidan Adelaidesse. Umbes 700 km soita. Seal pean kulutama veel omaette toa peale, 10-kesi dormis ei puhka pikkadeks lennureisideks valja.

Ootan Greyhoundi bussifirma bussijaamas oma bussi

See bussifirma soidab kõikvõimalikke pikki marsruute. Juhid söövad ja joovad kogu tee kylmi gaseeritud jooke. Esimesed 4 istet ongi nende kraami all kinni. Juba vist on neil suitsetamine rangelt ära keelatud.
Kell 9.40 on ohutemperatur veel talutav. Ma olen siinses kõrbes juba harjunud ylikõrgete temperatuuridega. Endiselt on aborigeenid kõikjal haljasaladel pikali.

Nad kohe teavad, kuhusuunas päike liigub, et puude varjus püsida. Kui mina olen ammustel aegadel yritanud lounamaadel puude varjus magada, arkan ikka veidi aja parast lauspaikse kuumuses suure peavaluga.
Sain istekoha 2. ritta. Aga sealtki naen esiaknast valja ja apelsinimahla juues pole vigagi. Rongipiletid on kallimad, eriti veel magamisvaguni omad. Maanteed tunduvad väga kvaliteetse asfaldiga olema, kuigi siin sõidavad ka kuni 50-meetrised rasked autorongid. Kuumus ei tundu asfalti pehmeks tegema. Autode- busside eesosa töödeldakse mingi loomi peletava ainega (või kasutavad ultraheli), aga ikka saab surma hulk loomi, ja tihti ka kokkupõrke ajal sõidukis olnud inimesi. Selle kuumaga oli teedel näha ka mõnd jalgratturit, turisti suure koormaga: telk, magamiskott, madrats+ suur kogus vett ja toitu.

Viimane paev Alice Springsis

Eile ei taibanud Phuketi ja Bangkoki majutust netis broneerida, seega tuli täna jälle kokku 6 km jalgsiretk kesklinna- internetti- ette võtta.
Majutused Tais omaette toas ja valituna lennujaamale lahedale on mõnusalt odavad. Adelaide oma aga loomulikult 4x kallim.
Kahjuks digeridoo muusikat tana stuudios kuulata ei saanud, aga sedalaadi rahvamuusika kõlab linnas valjuhaalditest sageli.
Huvitav nähtus Austraalia kõrbes on meesipelgad. Töölised toidavad osasid pesas asuvaid sipelgaid meega seni, kuni nood enam liikuda ei jaksa:

Nii on sipelgakoloonial olemas elav toiduvaru rasketeks aegadeks. Need mett täis sipelgad on ka aborigeenide maiuspalaks.
   Temperatuur õues on endiselt 40 kandis. Aborigeenidest paljud kõnnivad palaval asfaldil ja tulikuumas liivas paljajalu. Mul ei õnnestunud paari minutitki valja kannatada, kui üritasin liival kõndida.
Homme hommikul jälle 700 km bussisõit Coober Pedysse. Lahen bussijaama paluma voimalikult eespool asuvat istekohta. Korra oosel hyppas kanguru bussi eest yle tee, aga surnuna nagin teedel 7 kangurulaipa, enamasti raisakotkas ka kohal.

Endiselt korbe sydames

Suvi on siin katte joudnud, eile käisin linna raamatukogus, ja tagasiteel hostelisse oli 42 kraadi sooja. Kuna mu toiduained kylmikus olid sildistamata mu andmetega, olid need tripi ajal kylmikust kadunud. Ilmselt pandi suurde karpi, kust kõik võivad võtta, mis meeldib. Ostsin uued kesklinna hypermarketist- hinnad pole just odavad.
Pildil aborigeenid Alice kesklinnas:

Samuti ostsin soodusbussipileti Adelaide, ööpaevase peatusega Coober Pedys. Soodustuse sain tänu osalemisele siinsel myygihitil- 3-paevasel tripil.
Kojujoudmine hakkab lähenema. Ongi juba aeg imetleda koike seda, mis Eestis on ilus ja hea- hambaarstide vastutulelikkust, rahulikke inimesi.... Kuidas ka ei pyyaks naha vastupidist, on siinsed looduslapsed aborigeenid tigeda olekuga ja halbade elukommetega. Isegi peavad omavahelisi sõdasid.
Paapua Uus Gineas lausa tapavad turiste, sest keegi ju muidu ei loobuks oma rahast, pangakaartidest ja asjadest. Kasuahnus...on kogu inimkonda tabanud... Kui valgeid inimesi silmapiiril pole, tapavad yhe hoimu liikmed teise hoimu omi...Pidev sõda!

3-p tripilt tagasi

Oli super. Soita tuli selle ajaga u. 1500 km, peamiselt asfaltteid. Nahtud said maailmakuulsad paigad: Uluru ja Kata-Tjuta kaljud ning Kings Canjon. Aga kõige efektsem on hoopis valge perekonna eramaal asuv Mt. Conner:

 samas suurusklassis, ent ülikorraparase kujuga- kirstukaane kujuline. Sinna teeb trippe vaid omanikfirma: Curtin Springs Cattle Station. See on toeline edufirma, omab helikoptereid, majutuspaiku, kõrbeloomade loomaaeda, ja eriti edukat baar- kauplust, kust kogu ymbruskond ja koik turistid ostavad alkoholi.
Ööbimine oli magamiskotis lageda taeva all. Esimesel ööl ma ei teadnud, et pealmisse magamiskotti on ette nahtud teine- soojuse jaoks. Lodisesin pealmises, ainult presendist kotis, mille alla oli ommeldud poroloonist madrats- kohe esimesest hetkest peale. Kaalusin jargmist ood veeta 4-5 tarni resordis. Siis sain teada, et sisemist kotti ei pidanud ise omama- ka see oli koigi jaoks korraldajate poolt. Jargmine öö oli super! Kusagil polnud kuulda myrgistest roomajatest ega amblikest.
Kuulus Uluru:

Veel kaisime tagasiteel Kaamelifarmis, kus oli ka dingo, emud ja vallabyd- väiksemad kukkurkoomad kui kängurud. Papagoisid lendab siin looduses ringi koiki variante.
Kuulus Kata Tjuta, tripi 2. päeva tippsündmus:

 Tripi 3. päev- Kings Canjon:

Igal ohtul sai sooja dushi all kaidud ja elektroonikat laadida. Lõkke ääres istumine muidugi ka. Lõke on tehtud kõiki ohutusnõudeid silmas pidades. Teede ääred on suhteliselt risustamata, ent iga vähegi päikest peegeldav asi võib kõrbes tulekahju tekitada. Ja siis põlevad tuhanded ruutkilomeetrid, kuna paljast kõrbe pea-aegu pole, kõikjal kasvavad põõsalaadsed õlisisaldavad eukalüptid. Lisaks kasvavad veel mingid teravad kuivad rohututid, mida järelikult söövad siinsed tohutud veisekarjad ja kängurud. Kunagi oli Austraalia tohutute lambakarjade maa, nüüd on peamiselt veisekarjad. Ei tea, milline veisetõug suudab kõrbes elada ja olematust rohust ning kuivast lõikeheinast toituda, aga nii see on.
Viimasel õhtul hostelis sain dormi hinna eest omaette toa; kui nii edasi läheb, olen siin veel mõne päeva. Tagasiteel liinibussiga Adelaide`sse käin veel Coober Pedyst läbi, vaja kreeklasest opaalikaevurile tagastada villane tekk ja padi.

Alice Springs'is.

Käisin saksa luteri kirikus. Sain teada kohaliku aborigeenide suurima asjatundja, bioloog Peteri andmed. Ta kasvas yles koos aborigeeni lastega, on eluaeg liikunud siinseis kõrbeis. Muidugi on ta siinses kõrbepealinnas tuntud. Loodan meie kohtumisest palju.
Luteri kirik:

Alice Springs on kauge kolka kohta ultramoodne. Ja enamik uhkemaid hooneid on aborigeenide teenistuses. Nende eest hoolitsetakse nagu vaikeste laste eest: on igasugused aborigeenide kongressid, ajutised ja alalised öömajad, lasteaiad jne.
Kogu Austraalia on ikka täis dingotarasid:

Need raudteerööpad maanteel lasevad autod sõita üle, aga dingod ei oskavat neid ületada, jäävad jalgupidi rööbaste vahele. Nüüd on iga veisefarm ehitanud samuti neid tarasid koos autode läbilaskekohtadega.
Kari dingosid murrab veise maha. Pildil ketti pandud dingo kõrbeloomade loomaaias:

Austraalias olevat ka metsistunud kaameli- ja -hobusekarju. Ja ikka ei kuskil mujal kui tuhandete ruutkilomeetrite suurustes kõrbetes. Kõrbetes sajab umbes 1x aastas, ja enamasti paduvihma, mis teeb kõrbed autodele läbimatuks. Aga paneb kõikvõimalikud taimed ja lilled õitsema. Aborigeenidele annab kõrb kõik eluks vajaliku. Nende tsiviliseerimisega aga käib kaasas alkoholism ja diabeet- alkohol lõhustub organismis suhkruks.

Kõrbepealinnas Alice Springsis.

Saabusin 700 km bussis loksudes. Hea, et eespool istusin, 2 liitrit ananassimahla juues oli soit kuidagi talutav.
Nyyd siis olen aborigeenide- ja kogu korbe pealinnas. Votan hulga tuure, ehk onnestub naha aborigeenide hingeelu. Midagi nad ei tee, istuvad ja lamavad igal pool. Ise ytlevad selle kohta, et motlevad. Valja naevad paljud nagu gorillad. Karvakasv on neil tihti isegi naol, ka naistel. Ninad ja naod lommis. Raske on varjata kõhedust neid nähes. Tigedus, ja vbl ka vihkamine peegeldub nende nägudelt. Üliharva õnnestub neid pildile saada, nad võivad karjuda, kallale tulla või nõuda foto kustutamist suure skandaaliga. Samuti võivad ette võtta karistusoperatsiooni.

Ylehomme lähen suurele 3-paevasele tuurile, mis hõlmab rahvusparke, ka Uluru ja Kata- Tjuta kaljusid, Kings Canjonit ja kuigipalju ka aborigeenidesse puutuvat.
Mu saabuva bussi uksele muidugi tulid tuuride pakkujad, kuna meie bussi noored laksid, laksin ise ka. Magamine on magamiskotis lahtise taeva all.
Eraldi votan aborigeenide tuuri.
Hostel on kesklinnast ja bussijaamast 2-3 km. Peab tellima tagasi sõites, et bussijaama viidaks.
Aga hostel on mugav, maa-pealne kyll, on konditsioneer, köök külmiku ja gaasipliitidega. Isegi bassein on oue peal. Seni olen yksi toas, 6-inimese tuba. Vaade hostelile:

Hostel asus küll linnasüdamest u. 3 km, see- eest oli hubane, ja kogu tegevus oli suunatud selle 3-päevase maailmakuulsa tripi teenindamisele. Turistid- kliendid olid 95% noored, aga oli ka pensionäre, neile üritati anda dormi hinna eest omaette tuba. Minule mitte, juba ma tundusin seekord selleks liiga nooruslik olema.

Ka"isin tuuril- Postiljoniga eraldatud piirkondades.

Eile siis pikk paev postiautos- peaaegu amfiibautos- mitusada km koos posteljoniga, kes on yhtlasi ka ekskursioonijuht. Vaadata oli muidugi, aga 10 tundi infot, mida juht vahetpidamata jutustas, jai kohalikku dialekti ja slangi tottu saamata. Eks siis tule lugeda. Lopuks lohkes autokumm ja teine kumm sai augu. Nagemata jai seetottu Maalitud Korb. Tee oli kogu aeg pinnastee, tolmas ikka omajagu.
Meie ekskursioonibuss:

Laupaeval käisin adventistide maa-aluses kirikus. Pastor oli Uus- Meremaa maooride seast, energiline ja rõõmsameelne, vaata et tõuseb lendu. See-järel kaisin kuulsas Krokodilli Harry maa-aluses elamises. Harry oli lätlane, nüüdseks surnud. Enne siiatulekut tegeles Põhja-Austraalias krokodillide püüdmisega. Siin oli hipi, ja elumees, opaale leidis ka kuigipalju. Aga elamine üsna avangardistlik, mugav muidugi.

Ja pühapaeval (kirikus sai eelmisel päeval oldud) tegin kaasa tööpäeva opaaliväljadel. Kopaga püstiseid ja muu kujuga maaproofiile avades ja opaale otsides. Mina opaale ei leidnud, kõik yhtmoodi pruunid... tihti saab kividel värve näha üksnes neid vette pannes (eelnevalt pestes).
 Osad teised väljad olid justkui tumepruunidest õlistestst läikivatest põlevkivi tükikestest koosnevad.
Coober Pedy on nagu muudki maailma paigad, aina väheneva elanikkonnaga. Noored lähevad ära, jäävad mõned vanainimesed. Ka naised pagevad kergema elu peale, isegi kui olid siin abielus. Noori paeluvad suured linnad ja rikkad riigid... Elu on kõrbes liiga raske, temperatuurid kõrged. Ja ürginimesed kõnnivad su aiast läbi. Taimekasvatus on ränk- tuleb kastmisveeks varuda viimane kui musta vee tilk.

Kängurusid vaatamas

Täna oli liiga tuuline, et midagi kaugemat ette võtta. Plaan oli päev otsa opaaliväljadel töötada, ja ehk ka 1 vääriskivi leida.
 Aga läksin orvuks jäänud kängurute hoiupaika vaatama. Juhataja oli õnnetuseks liig kaua Austraalias elanud, st. tema inglise keel oli nii vürtsitatud kohaliku slängiga, et pea-aegu midagi aru ei saanud. Loomakesed olid saadud enamasti auto alla jäänud ja surmasaanud emalooma kukrust. Toideti neid algul spetsiaalse kängurupiima-sarnase kuivpiimasegust valmisatud piimaga. Hiljem hein ja kuivtoit.

Vastasasuvas uhkes hoones asub aborigeenidele mõeldud alkoravikeskus. Muidugi läksin sisse, aga pildistamine on sellistes kohtades eriti ränk inimõiguste rikkumine. Kyll aga pildistasin möödakõndivaid rändava eluviisiga aborigeene. Needki olid purjus ja hakkasid karjuma, et anna raha:

Kahju inimestest ja minu illusioonide purunemisest, et loodusrahvastel on see ainuõige elamise viis.
 Eile oosel oli mu maa-aluses hostelis bussitais noori. Onneks paigutati enamus kõrvalasuvasse samasugusesse 200-m2-sse osakonda. Paar inimest paigutati minu privaatosakonda. Kehv oli see, et nad öö läbi hoidsid ust lahti, kõrbeööd on aga külmad. Lisaks sellele jätsid nad ukse lahti ka enne koitu ara sõites.
Mu kylmetusest paranemisele see kyll head ei teinud.
Aga see-eest nyyd siis laiutan jälle yksi oma maa-aluses lossis.

Maa- aluses kaevanduses,- kodus ja - kirikus

Tana kaisin labi hulga vaatamisvaarsusi: maa- aluseid. Moned on veel kaia.
Ilmad on paikselised, kuivad. Kylmik on toitu täis (hypermarket asub lähedal),  laiutan yksi terves maa-aluses Bedrock Hostelis:

 Coober Pedy asub looduslikus lohus. Kui mõnes suurlinnas asuks mingi linnaosa lohukohas, oleks seal voimatu elada heitgaaside tottu. Siin aga on autosid vahe, ohk puhas. Ja vahem tuuline.
Mu praeguses hostelis wifit pole, olgugi et mu nutitelefonile siin meeldib, ja ta toimib korralikult.
On raamatukogu ja linna i-punkt, kus on uued arvutid ja nett tasuta. Linna raamatukogu asub koolis. Koolis õpivad nii aborigeenide, kui ka valgete inimeste lapsed koos. Kooliõuel on bassein:

Opaale otsima- leidma- kaevandama voib tulla igayks, kes end vormistab 45 dollari eest. Masinate rentimine on kulukas, kui neid soovitakse. On ka puurimis- ja kopameetod.  Aga kuna leidmine sarnaneb õnnemangule, pole enam eriti soovijaid. Vanu tegijaid jääb aina vähemaks, st. vanu mehi, noored pagevad linnadesse. Majad ja firmad on müügis, aga keegi ei osta. Hinnad kallid. On kinnisvarabyroo, aga nende kaudu ei taheta hoopiski osta ega rentida. Mingi lõpueelne tunne on, kuigi opaale ikka on veel maa sees. Ja linnas on palju vabu töökohti. Aborigeenid saavad elatud igasuguste abiprogrammide toel, valgeid inimesi ei jätku isegi riigitöökohtade tarvis.

Coober Pedys

Osad inimesed on siia turistina lyhikeseks ajaks tulnud. Ja hakanud opaale otsima- kaevama. Mina tahan eelkoige syveneda aborigeenide ellu.
Vaade Coober Pedy linnale:

Käisingi aborigeenidele ehitatud asulas. Nagin yle 50 ilusa, uue, kõigi mugavustega majapidamise, millest vaid 12 olid asustatud. Neis oli sisseehitatud mööbel, sat-i pann katusel, konditsioneer, elektripliit koos praeahjuga jne. Osad majadest olid parajalt lagastatud ja maha jäetud. Sellised need majad olid: uued, tihti paremad kui paljudel valgetel inimestel, aiad ümber, isegi mõni puu jäetud kasvama:

 Vesi, wc toimis, elekter enamasti välja lylitatud, uksed paljudel lukustamata. Aborigeenide hing ihaldab aga vabadust, nad elavad looduses, lahtise taeva all.  Mäned on tasuta saadud majad mahagi põletanud. Vaba loodus ja vaba elu tõmbavad. Kahjuks on paljud jooma hakanud.
Kolisin odavamasse maa-alusesse hostelisse Bedrock, laiutan yksi kõigis tubades+ köök kylmiku jm. vajalikuga. Seni, kuni olen yksi, voi tulevad toredad kaaskliendid, olen siin. Alles hiljem soidan edasi.
Kõndisin kyll alal, mis oli läbi kaevatud, aga kerge hyppeliigesevalu ei lase eriti turnida ega opaale otsida. Tyhja kah, opaale näeb ka ilma neid kokku ostmata. Ka kauplused annavad tihtipeale igasugu tasuta kingitusi, enamasti töötlemata vähemväärtuslikke opaale. 

Coober Pedy- mu unistuste sihtkoht!!!!

30 a.tagasi nägin seda paika maa-aluste hoonetega etv dokumentaalfilmis. Kirjutasin yles. Ei uskunud, et seda ilmsi näen. Aga nyyd elan siin maa-aluses hostelis. Vaatasin poodides tuhandeid oma lemmikvääriskive opaale:

 Ja linnas kõnnivad kõikjal aborigeenid. Nende kylasid sõidan homme vaatama.
Isegi mu nutitelefon hakkas lõpuks maa all toimima.
Ilm on siin alati päikseline, praegu, kevadel, üle +30 kraadi. Jalutasin ringi. Enamikule inimestest selline kõrbeline, tyhi loodus ei pakuks mingit huvi. Aga mina olen väga rahul. Vaade läbipuuritud alale:

 Linnas on igasugu puid ja taimi, väljaspool mitte. Siin elab 45 rahvuse esindajaid. Hiinlased muidugi ostavad opaale kokku. Vahemeremaadest tulnud istutavad oma lemmikuid, oliivipuid, maja juurde. Poolkõrbes (kust siia sõites läbi sõitsin), kasvatavad nad massiliselt oliive jm oma harjumuspäraseid aed- ja puuvilju: ananasse, apelsine, arbuuse, tomateid, maasikaid ja muidugi viinamarju.

Reisibyroo tasuta jalgrattaga Adelaides

Lisaks tasuta internetile saab korvalmaja reisibyroost ka tasuta jalgratast laenutada, dokumenti seniks sinna jättes.

Hostel aga annab tasuta riisi, mis tuleb endal ara keeta. 150-ml-sest topsitaiest saab 2 paeva jagu keedetud pikateralist maitsvat riisi. Kui soola lisada, on eriti hea.
Backpackerite tasuta järjepealeaitamise punkt ilmselt tegeleb aastase WH viisaga töö-otsingutes hättajäänutega. Need ju sedamoodi väljanagemise ja elustiiliga, lisaks tohutu pagasiga- aastaks ju tulnud.
Eile kondisin linnas veidi ringi- hooned moodsad, arengumaadest tulnud immigrante muidugi väga palju.
Sain täna natuke jalgrattaga sõita, kui algas liivatorm koos vihmaga. Tulin varju oma reisibyroosse, kui torm lõpeb, sõidan edasi jalgrattaga.
Ka kodutuid on Adelaides:

Sõitsin paar tundi ja ilm läks jälle kehvaks. Sattusin ka hypermarketisse. Ostsin kõrbesse kaasa hulga toidukraami. Maksmine ja skannimine tuli teha iseteeninduse korras. Sain tehtud ja kaardiga makstud.
Siis sõin hosteli köögis ja nyyd olen kuni bussi väljumiseni netis.
Coober Pedys pidi nett vaga kehv ja kallis olema. Seega, kannatust järgmise blogi osas.

Rõõmu- ja õnnepäev

Saabusin piinarikka öise bussiga Adelaidi, võtsin hiina hostelis 10-inimese dormi:

  Ja siis selgus, et lõpuks ometi on poeg mulle raha üle kandnud!! Jään siiski dormi selleks ööks, kuna omaette tuba 1 ööks maksaks 80 euri.
Hostel ise on huvitav- soliidses ennesõjaaegses majas, hiinlased on omanikud. Tasuta antakse toorest riisi. Seda ja muudki saab köögis valmistada.
 Homme õhtul stardin öise bussiga (muud transporti pole olemas) opaalide kaeva(nda)mise linna keset lõputut Austraalia sisemaa kõrbe, Coober Pedysse.  Pikamaa- ühistransporti on siinmail väga vähe: ka tähtsamate suurlinnade vahel on 2x nädalas rongiühendus, + üks buss päevas.

 Täna tutvun Adelaidega. Hea, et ilm on ilus.

Olen ikka rahata- netipank suletud ju

Arvestades võimalusega, et pangakaart võib kaduma minna, kannan tavaliselt tavakontolt raha jupikaupa kaardikontole. Aga uus parool (vist) läks meelest, kuna pidi keerukam vanast olema.
Praegu veel pole vaja olnud kiriku hoovis magamiskotis magada, aga varsti küll. Ööd on siin väga külmad. Ja ka päevad on alles varakevadiselt jahedad. Lõunapoolkera, siin on rohkem soojust vaid Austrsaalia põhjaosas ja sisemaa kõrbetes.
Täna õhtupoolikul kavatsen soita Adelaidesse, sest sealt algab tee korbesse, ja sealt stardib ka 3 nadala parast mu lennuk tagasi kodu suunas.
Tänasest trammid enam oma marsruutipidi raudtee- (ja bussi-)jaama ei lähe. Seisin keset teed oma 4 raske kotiga, otsides muid linnaliiklusvõimalusi. Ja ühest autost hõikas noor ema tillukese lapsega, et tal sinnapoole tee, viib mu ära. Lapsele oli see imehea ehe näide siirast ligimesearmastusest.

Kuninglikus Botaanikaaias

Vaatamata minu kylmavarinatele soitsime siinsesse botaanikaaeda. Aia territoorium on suur, ja labikondimine aeganoudev. Aga vaadata oli palju- tulbipuu, palmid, papyyrus, kask!, palmid, metasekvoia! Kyll ikka vanakselanud araukaariad on koledad... Polegi varem selliseid nainud.
Hiljem lisan igale postitusele pilte.
Siin on arvutikasutamine limiteeritud. Koike ei oska ka. Seetottu tasub mu blogisid hiljem yle lugeda.

Melbourne on super!

Muidugi kohtusin siin sobrannaga, kes on kylas oma tutrel. Nad on yyrinud imepisikese apartmendi, aga kuna vaheke pikemaks ajaks, tuleb hind inimese kohta vaid 18 euri/oopaev.
Minulgi vedas, sain armsasse hosteli- sarnasesse hotelli, 40 euri/tuba. Isegi odavaimas hostelis oli tuba 50 euri, enamasti aga kallim.
Siia lahedale jaab yks kirik, mille juures antakse vaestele hommiku- ja lounasooki. Yhtki valget noort ega backpackerit sisse ei lubata. Kyll ikka on monikord hea olla vana!
Ilmad on ikka vaga jahedad, Bondi Beachil oli ka paikest. Onneks on mu praeguses hotellis elektriradikas toas. Tanu sellele sain lopuks kylmetusest lahti.
Toimima hakkas 9. paeval ka mu nutitelefon. Aga siinsetes hostelites koikjal on nett tasuline, wifi kyll sageli tasuta, aga katkev ja aeglane. Reisibyrood meelitavad rahvast tasuta netiga ja kiirete arvutitega, uksest sisenema. Minagi ostsin reisibyroost rumala peaga bussipileti Sydney- Melbourne, ja maksin 2x niipalju, kui oleksin maksnud netist ostes. Ah, ega rahast tohigi kahju olla.
Aga mu Swedpanga netipank kaskis senise pysiparooli vahetada 3x keerulisema vastu. Eks siis motlesingi mingi valja, mis peaks meelde jaama, aga kuna niipea vaja ei lainud, ongi blokeeritud. Kes oskab nou anda, mida teha?