Aborigeenide kunst

Loodusrahvastel on kunst enamasti naiivne ja lihtne. Seega ka lihtsalt kopeeritav ja jäljendatav. Nii ei tea kunagi kunagi, kas teostaja oli aborigeen või kasumijahil galeriipidaja.

Kojusaabumine

Lend AirAsiaga Phulet- Bangkok oli ainus, kus mul oli tõsine mure käsipagasi kaalu pärast. Odavaima piletiga võib olla ainult 1 kott, kuni 7 kg. Mul 3 kotti. Seekord tulid töötajad varem, ja tõid kaasa ranged kuulutused pagasist. Siis aga teatati, et lend hilineb 40 min. Pagasiuurimiseks õnneks ei jäänud aega.
Siinsetes lennujaamades on palju orhideesid:

Öömaja Airport Hostelis oli kehv. Mu meilile tuli teade, et pangakontolt läks maha 100 % esimese, ainsa öö eest. Kohapeal aga taheti uuesti raha. Kui tõesti 2x võeti, siis oodaku vaid!
Pikk 12-tunnine lend Bangkok- Stockholm läks päevasel ajal kenasti. Sinna sõidab alati täis lennuk (lääneriikide mehed- enamasti vanemad mehed- sõidavad Taisse naist või armukest otsima, elu on siin odav, ja nii jäädakse pikemaks), tagasi  pooltühi, seega said kõik soovijad pikali magada 3-l kõrvuti istmel. Väga mugav lennuk, tellid toitu jm. enda ees olevalt ekraanilt, maksad ise sealsamas ekraanil kaardiga, wifi jm. olemas... Mu nuti arvas küll heaks sel ajal streikida, jäigi lennuaegne wifi proovimata.
Stockholmis jõudsin kenasti laevale, ülikiire expressrong viib kesklinna, sealt metroo, siis 700 m. jalgsi laevale. Aga laev rappus ja nagises (nagu ka lennuk), wc poti põhjas loksus vesi, vist oli torm. Uni niisiis kehv. Ühiskajut, teine naine oli 5 ülisuure kohvriga. Laevas vea pagasit kui palju tahad.
Laevalt nr.2 bussiga bussijaama, sealt kiiresti Tartu bussile. Ja ongi kodu!!!
Nädala pärast lendan Hurghadasse, sealt jätkan oma Hurghada-blogi. Ja kui aega saan, täiendan teisi blogisid ja lisan neile pildid.

Lend Adelaide- Kuala Lumpur-Phuket

Peaksin need lennud saama tehtud paevaga, ja magama õhtul korralikus hotellis.
 Onneks  on lennujaamades tasuta wifi..Ja laadida saab telefone ka. Enamik noori kõnnib kõikjal, ninapidi nutitelefonis.
Phuketis olin oomajal Airport B/B-s. Kuna asub lennujaamast u. 4 km, on omanikul hea klientide meelitamiseks tuua- viia nad tasuta lennujaama. Siin on 3 või 4 luksuslikku tuba, ilus ümbrus.

Asukoht oli merest siiski u. 2- 3 km, ja seegi rand Rahvuspargi tõkkepuu taga, seega enamasti tasuline. Vihma sadas sageli, sain soojas meres olla u. 40 min., siis hakkas külma vihma pähe sadama. Tulin ära. Toidud olid asulas maitsvad ja odavad. Pärast läks ilm paremaks, aga tagasi minna polnud tahtmist. Phuket on Vene maffia keskus Tais- pealinna korrakaitsjad siia ei pista oma nina, ja kohalikud ei sega end venelaste tegemistesse. Lisaks on Phuket Tai kallimaid piirkondi.
Siinseks uudiseks on hiina tööliste sissetoomine ehitustele:

Tänavatel on elektrijuhtmete rägastikud. Euronõuded ehituse ohutustehnikale on olematud: tellingud on eriti ebakindlad.
 Lennuajaks saingi tasuta autoga lennujaama ja kenasti lennukile.

Adelaides oopaev enne kojulennu algust

Saabusin just bussiga. Soita tuli 12 tundi. Joudsin ka oma broneeritud hostelisse MY PLACE.

 Receptsioon pole veel avatud. Kellelegi on toa voti jaetud ymbrikus. Mul aga tuli tuba oodata umbes 2 tundi. Sain küll lisa- hommikusöögi ja ka nuti toimis wifis talutavalt. Aga öine bussisõit oli piinarikas, tahtnuks magada.
Toad olid kõik aknata, v.a. üks- retseptsiooni juures, ja vastu tänavat. Sellesse oli meelitamiseks ka tv pandud, aga otsustasin siiski aknata, laia voodiga toa kasuks. Retseptsioonis on pidevalt valjult kõnelemist. Oli pesumaja lähedal ka soome saun, aga seal pidin ära külmetama- küttekehad olid vaevaliselt soojenevad.Tubade laes oli poolläbipaistvast plastikplaadist "aken", kust tuli päeval valgust.
Jalutasin linnas vihmahoogude vahepeal.  Tube on u. 9, aknata. Aga ma lykkasin laeplaadi paigast ja niimoodi sain varsket ohku. Lennujaama mineva bussi peatuseni on 150 m. Osa hosteli noortest käisid ehitusel tööl- pole kerge see WH viisaga noorte elu. Kui veidi teenitud, minnakse tripile või laenutatakse ühiselt auto.

Opaalimiljonar

Eileohtune buss Adelaidi lagunes Coober Pedy bussijaamas, juht jai ootama mehhaanikut. Kysisin, kas saan pileti ymber teha jargmiseks ohtuks. Tegingi nii. Ja veel yks paev mu lemmiksihtkohas!
Sain tana hulga infot opaalipealinna kohta. Algul kaisin maa-aluses katoliku kirikus:

Kirik seest:

 Seejarel raakisin onneliku siia just ymberasuja naisega, siis maa-aluse raamatupoe juhatajaga kohalikust elust.
Ja siis astusin kesklinna opaalipoodi, kuhu varem polnud sattunud. Selgus, et omanik on venelane, kes on siin 12 aastaga saavutanud majanduslikult koikidest koige rohkem. Ta raakis kogu oma eluloo ja eduloo, jattes aga markimata, et peamise rikkuse toovad talle katte aborigeenid.

Nad teavad, kus leidub opaale, ka enda leitud opaalid myyvad talle kui oma sobrale ja aitajale. Vastastikuse kasu printsiip. Ka koigi muude siinsete elanike ja opaalikaevuritega oskab ta labi saada... Kummaline, kuidas rikkus koguneb ja koguneb mingisse yhte kohta... Ja sama inimene oli algul Austraalias lihtne vabrikutööline, kes kaalus Venemaale tagasipöördumist...Teised seal kõrval saavad vaevalt ots-otsaga kokku... Väga paljud aga vaesuvad hoopis, sest enne opaalide leidmist on tavaliselt vaja investeerida masinatesse (rentida neid sadade dollarite eest nädalas).
Elu on keeruline, aga samas ka huvitav. Et jääda inimeseks igasugustes olukordades, selleks pole mingit rikkust vaja.

Paev Coober Pedys.

Kaisin maa- aluses Serbia ordodoksi kirikus. Kyll ikka vaimulikud saavad hea hariduse- oskavad paljusid keeli, orienteeruvad maailmas ja inimestes...

Ka Tomi töötavas Opaalikaevanduses, aga see oli lõunavaheajal, ja vist on turistegi nii vahe, et üksikturiste  polegi mõtet sisse lubada.

 Võibolla proovin veel pealelõunal sisse pääseda. Osa maa-aluseid kirikuid on ka yle vaatamata. Aga linnas rahvastik aina väheneb... Varsti on see linn ainult aborigeenide päralt. Neid paistab aina juurde syndima. Ja riigis toimub nende igakylgne harimine ja ilmaeluga harjutamine (ning ka tasuta ülalpidamine)
Ohtul istun oise bussi peale ja sõidan Adelaidesse. Umbes 700 km soita. Seal pean kulutama veel omaette toa peale, 10-kesi dormis ei puhka pikkadeks lennureisideks valja.

Ootan Greyhoundi bussifirma bussijaamas oma bussi

See bussifirma soidab kõikvõimalikke pikki marsruute. Juhid söövad ja joovad kogu tee kylmi gaseeritud jooke. Esimesed 4 istet ongi nende kraami all kinni. Juba vist on neil suitsetamine rangelt ära keelatud.
Kell 9.40 on ohutemperatur veel talutav. Ma olen siinses kõrbes juba harjunud ylikõrgete temperatuuridega. Endiselt on aborigeenid kõikjal haljasaladel pikali.

Nad kohe teavad, kuhusuunas päike liigub, et puude varjus püsida. Kui mina olen ammustel aegadel yritanud lounamaadel puude varjus magada, arkan ikka veidi aja parast lauspaikse kuumuses suure peavaluga.
Sain istekoha 2. ritta. Aga sealtki naen esiaknast valja ja apelsinimahla juues pole vigagi. Rongipiletid on kallimad, eriti veel magamisvaguni omad. Maanteed tunduvad väga kvaliteetse asfaldiga olema, kuigi siin sõidavad ka kuni 50-meetrised rasked autorongid. Kuumus ei tundu asfalti pehmeks tegema. Autode- busside eesosa töödeldakse mingi loomi peletava ainega (või kasutavad ultraheli), aga ikka saab surma hulk loomi, ja tihti ka kokkupõrke ajal sõidukis olnud inimesi. Selle kuumaga oli teedel näha ka mõnd jalgratturit, turisti suure koormaga: telk, magamiskott, madrats+ suur kogus vett ja toitu.